Noorteühenduste koostöö riskilaste ja -noortega

Noorteühendustepoolne kaasamine on kindlasti üks olulisemaid viise, kuidas erinevaid noori omavahel sotsialiseerida ning suurendada sallivust ja mõistmist. Siinkohal on oluline roll eakaaslastel, kellega koos ja kellelt õppida (nii-öelda peer to peer learning (Boud, 2001)), aga kindlasti ka juhtidel ning eestvedajatel, kes on eeskujuks, abiks ja toeks. Selle kõigega tuleb arvestada, olenemata nende noorte majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, geograafilistest jm eripäradest või takistustest, mis on neid riskigruppi pannud.

Selgus, et kaardistuse hetkel puudus noorteühendustel tervikpilt ja arusaam sellest, kes on riskis olev noor. Sageli näevad noorteühendused sihtrühma noorte puhul erinevaid aspekte lähtuvalt enda ühenduse tegevusvaldkonnast ning seetõttu võivad teatud tüüpi noored jääda märkamata. Kogemus riskis olevate noortega tegelemisel on noorteühendustel olemas, kuid kogemuse ulatus on erinev – kogemus erineb nii kaasamise regulaarsuse kui ka riskis olevate noorte riskifaktorite poolest. Siiski hindasid noorteühendused oma senist kogemust heaks ning tahe ja motivatsioon antud sihtrühma noortega tegeleda on kõrge.

Noorteühendustel on soov riskinoori enda tegevustesse kaasata ja neile tegevusi pakkuda, kuid takistuseks on peamiselt finantsvõimalustest, personalipuudusest, teadmistest ja/või oskustest tingitud puudused. Samuti nähakse olulise vajakajäämisena koostöövõrgustiku puudumist, mis kindlasti ei ole murekoht ainult antud sihtrühma noortega tegelemisel, vaid noorteühenduste valdkonnas üldiselt. Samuti nähakse takistusena noorteni jõudmise viise.

Kaardistuse tulemusena selgus, et projekti seatud kolm tegevussuunda õigustavad end. Esimeseks eesmärgiks on tõsta noorteühenduste teadlikkust riskis olevatest lastest – selle järele on hetkel olemas ka reaalne ootus ja vajadus. Teine eesmärk koondab endasse kolm tugipaketti, mida asutakse koos noorteühendustega katsetama. Kaardistuse tulemustest selgub, et kõigil noorteühendustel pole veel kogemusi riskis olevate noortega tegelemisel ning nimetatud pilootprojekt annab turvalise võimaluse see kogemus saada. Kogemusest on kindlasti võimalik õppida ja koguda enesekindlust edaspidigi sihtrühma noortega tegelemiseks. Kolmanda ja viimase eesmärgi kohaselt valmivad projekti käigus soovitused jätkusuutliku koostöövõrgustiku loomiseks noorteühenduste ja sihtrühma noortega tegelevate asutuste vahel. Ilmselt on nimetatud eesmärk ja selle tulemus üks olulisemaid noorteühenduste endi jaoks, kes tõid sageli murekohana välja just koostööpartnerite puudumist.

Kärt Pärtel

Uuringu läbiviija projekti „Ühised Noored“ juures